Osadele juba tuttav Rannametsa jõgi oli seekord veerohke ja jäälinnu pesitsuspaiga äratundmine võttis pisuke aega. Jäälind ei andnud endast märku. Kummikud või vähemalt korralikud matkasaapad olid hädavajalikud, sest samblas vulises ohtralt ojasid. Kuigi maalilised sügisvärvid olid puudele juba hüvasti öelnud, hargnes seltskond piki kallast laiali ja püüdis veel viimast sügist kaamerasse.
Järgmine jalutuskäik tehti Laiksaare matkarajal, mis võlus oma ürgse metsaalusega. Aiver jahtis roherähni. Aiki silus vett. Andrus mõistatas, mis loom tal selja tagant kiirsööstu üle lamavate pehkinud puutüvede tegi. Vaike oli vaimustuses vanade rontide mustrikeerukusest. Retke lõpetasime piknikuplatsil keset õunaaeda.
Ja kui juba nii kaugele sai tuldud, siis veel veidikene lisas ainult lusti. Ületasime piiri ja kontrollisime piiripunktid üle. Aru ei saanud, miks Läti lipp na imelikult lühike oli.
Tagasitee kiskus ikka vasakule. Merelinna elanikke tõmbas nagu magnetiga vee poole. Meri uhas kaldale sulakulda. Kaugel vee kohal oli isegi vikerkaart märgata.
Linna sissesõidu ajaks hakkas juba hämarust koguma.
Aiver, Silvia, Vaike, Aiki, Andrus, Mihkel ja Henn.