Kohtumisõhtu Silvia Pärmanniga

Silvia Pärmann on Pärnus sündinud Eesti reisifotograaf ja -ajakirjanik, kellel on raske kokku lugeda riike, kuhu ta reisinud on - sest peamiselt huvitavad teda riigid, mida pole olemas.

foto Silvia Pärmann


Tema fotoprojekt ja raamat „Riigid, mida pole olemas” võimaldavad pilgu heita inimeste argipäeva vabariikides, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest.
Kuna maailma poliitiline kaart on pidevas muutumises, siis tema esimene vahekokkuvõte sel teemal hõlmab 11 kohta, mille hulgast on nii Eestiga kunagi ühte saatust jaganud Abhaasia, Mägi-Karabahh ja Tšetšeenia kui ka palju eksootilisemalt kõlavad Somaalimaa ja Lääne-Sahara ning puhkuserõõme tõotav Põhja-Küpros.
Huvi tunnustamata riikide, riigita rahvaste ja ebamäärase staatusega kohtade vastu tekkis tal 2012. aasta suvel Kosovos, mis oli ennast neli aastat varem iseseisvaks kuulutanud Serbiast. Serblasi see kõik muidugi ei vaimustanud - nad olid Kosovo territooriumit kontrollinud 12. sajandist alates. Tekkis küsimus, et kust tuli neil see julgus ja veendumus, et oma riigi rajamine õnnestub. Aga samas viis see reis mõtted suhteliselt hiljutise Eesti iseseisvumise juurde ja küsimuseni, et milline oleks meie maailm olnud siis, kui oma iseseisvusele tunnustuse saamine oleks kujunenud sama raskeks.
Teekond nendele küsimusele vastust otsides viis Silvia Pärmanni nii paikadesse, mis eemalt vaadates tundusid väga selge ja tugeva identiteediga, nii nemad ise, et nende iseseisvumispüüete puudumine tekitas lihtsalt hämmingut, kui ka kohtadesse, kus piiril seisvast sildist „vabariik” mitte mingisugust sisulist tähtsust polnud. Viis ka kohtadesse, kus iseseisvuse väljakuulutamine oli kohalike meelest kõikidest halbadest variantidest lihtsalt kõige vähem halb – ja viis kohtadesse, mis käitusid rohkem demokraatliku riigina kui paljud täiesti tunnustatud riigid.